Šveits ja viiekümnendate suusatamine.
Kui olete nii kaugele jõudnud ilma nägemata Minu Mehhiko Bretsel, midagi teadmata on parim, mida saate teha, lõpetada lugemine. Minge vaatama, mine kinno ja tule siia tagasi lugema. Seejärel proovige päeviku sõnade saatel mõista ja dešifreerida kõiki neid pilte, mida just nägite. Lihtsalt uudishimust, sest tõenäoliselt ei pea te filmi lõppedes enamat teadma, kui olete näinud ja proovite koostada režissööri pakutud visuaalse pusle tükid. See oleks parim viis filmi vaatamiseks Nuria Giménez Lorang.
Kui aga soovite enne või pärast My Mexican Bretzeli vaatamist rohkem teada saada, on teil vaja palju rohkem teada. Kõik sai alguse aastal 2010. Sel aastal saatis Nuria Giménez Lorang oma ema Zürichisse, tema äsja lahkunud vanaisa majja. Nad kavatsesid tema asju ajama ja ta leidis keldrist 50 rulli 8 ja 16 millimeetrit kilet. Tema vanaisa polnud neid kunagi maininud, polnud kunagi seda öelnud 1940.–1960. aastatel filmis ta iga reisi, mille ta vanaemaga ette võttis. Uskumatud reisid, veel enam neil aastatel, keset sõjajärgset perioodi. Linde oli seal hoiul 40 aastat ja Nuria viis need Barcelonasse hoolitsege nende eest, digiteerige need ja hakake neid millimeetri, sekundi täpsusega uurima, nähes neid ikka ja jälle, olles veendunud, et nendest hüpnootilistest kaadritest tuleb midagi välja, tema vanaisa pilk kõigis nendes kohtades, kus nad koos käisid.
Eliitturism sõjajärgsel perioodil.
Režissööril kulus nende piltidega töötamiseks ja selle filmi "Minu Mehhiko Bretsel" lõpetamiseks seitse aastat. seitse aastat, mille jooksul Tal oli alati selge, mida ta teha ei taha: tavapärane dokumentaalfilm. Ta ei tahtnud rääkida oma vanavanemate lugu, sest see oleks valetamine, see oleks väljamõeldis ilma nende otseste sõnadeta, nende kohtade kirjelduseta, nende suust teadmiseta, miks nad sinna läksid, millal, kellega, mida nad tunda. Siis hakkas ta kirjutama. Nagu ta seda räägib, tundub peaaegu, et see oli automaatne kirjutamine. Ta kirjutas kõik, mis talle pähe tuli, soovitas ta tädi vannid meres, pildid lumest Šveitsis, lennukid, paadid... Ta tõi välja väga läbimõeldud tsitaadid, mis kajastasid soove, narratiivi ennast, elu.
Antud hetkel hakkas ta valitud pilte, kaadreid ja stseene, mis talle kõige rohkem meeldisid, ristama mõne nende sõnadega ja tärkas kinomaagia. Kui väga tehniliseks läheme, siis Nuria Giménez Lorang on alustanud nö leitud kaadrid luua mitteilukirjandusfilm, see, mis pole dokumentaal ega ilukirjandus.
Meri on üks Barretti lemmiksihtkohti.
Pildid, mida näeme, on tema vanavanemate pildid: Frank A. Lorang ja Ilsa G. Ringer. Sõnad, mida me loeme, on (väljamõeldud) Vivian Barrett, tema isiklik päevik räägib temast ja Leon, tema abikaasa, Lovedyni loojad, imepill, mis andis neile raha, edu ja vabanduse nendeks imelisteks reisideks Mallorcalt Hawaiile, Las Vegasest Veneetsiasse, Mont Saint-Michelist New Orleansi. “Kohad keset eikuskit. Ilma sisikonnata kohad. Saidid, mille olete veel seal viibides unustanud. Saidid, mis ei hinga. Saidid, mis ei liigu, ei lõhna, ei veritse, hammustavad ega räägi. Saidid, mis võivad teid puudutamata läbida."
Vivian omakorda toetub oletatava guru tarkusele Paravadin Kanvar Kharjappali, tegelane, keda režissöör ära kasutas, et panna talle suhu kõik fraasid, mis Viviani puhul oleksid tundunud pealesunnitud, näiteks tsitaat, millega film algab ja mis annab meile juba aimu, mida me järgmisena näeme: "Vale on lihtsalt üks viis tõtt rääkida."
Ajaloolised faktid segamini väljamõeldud ja reaalsete soovidega.
Kirsiks tordil otsustas direktor ilma voiceoverita ja ümbritsevat heli kogu filmis praktiliselt ei ole. See on kino oma puhtaimas olemuses, analoogne ja peaaegu primitiivne. Ainult magnetpildid, vanaema naeratus ja ihade, unistuste mõtiskluste subtiitrid... Fraasid, mis on kujundatud, ise teadvustamata, klassikaline melodraama, Douglas Sirk või Todd Haynes on eesnimed, mille ta annab. Viviani sõnade ja tema kuvandi kaudu neis paikades avaneb meile nende aastakümnete elu, naiste ja meeste roll, kes on see, kes kaamerat kannab.
Vivian Barrett või Ilse G. Ringer.
Minu Mehhiko Bretsel See on loomulikult ja lõpuks mõtisklus jutustusest, kinost endast, nende piltide kohta, mida me usume olevat tõde, kuni nad seda pole. Või kui. "Filmimine on üks parimaid enesepettuse vorme, ilus vahend kadumiseks." "Kui filmite, ei pea te elama." "Ma ei tea enam, kas me filmime seda, mida teeme, või teeme seda, mida me teeme, sest me filmisime seda."
Leon ja Vivian Barrett.