Condé Nast Travelleri numbri 146 kaas (juuli-august)
Millal Viktor Bensusi saatis meile selle numbri kaant illustreeriva foto, polnud sellest üldse teadlik Olin ringi sulgemas. Ja avades samal ajal lõpmatu joone. Siin on selgitus: veidi enam kui aasta tagasi, saatuslikul ja veel lähedasel 2020. aasta mais tõime turule Condé Nast Traveleri eriväljaande, milles on stseen filmist Pierrot le fou – kas kinoajaloos on veel säravamat reisi kui see Godardi oma? – tõotas seiklusterohke tulevik. Varastati ka fraas, milleks teeselda geeniust, kui sul on Kerouac, kes on selle sinu eest juba teinud: «Meie vanad kohvrid kuhjusid jälle kõnniteele; meid ootas pikk tee. Aga mis sel tähtsust oli, tee on elu.
Hea käputäis lugejaid ja tellijaid tunnistas meile neil päevil, et nemad olid ajakirja raaminud, sest nii see oli, raamida. Me ei mõelnud nii palju. Tegelikult tundub see, et veedate aega vana ja aromaatset paberit lugedes, praegusel üles- ja kerimise ajal juba saavutusena, kuid tõde on see, et meid liigutas teadmine, et optimismi sõnum oli läbi imbunud. Nüüd, kus lõhkevad bikiinid on nii avatud, saab meie elu parimaks suveks see, mis ripub auto tahavaatepeegli küljes, teine, millega käivitame selle, mida usaldame, mootorid. Sinu elust.
Seekord on klaasi taga näha merd, mis on metafoor esimesest metafoorist –me ei taha sublimeerida seda, mida pole – vabadusihast, uutele horisontidele jõudmisest ja tundest, et maailm on taas koht, kus aeg-ajalt mõnusalt aega veeta.
Oleme juba ringi täis saanud ja vanad kohvrid ei kuhju kõnniteele, vaid ootavad kapoti sees seda esimest vannituba et, suutmata emotsioone taluda, otsustate anda endale viis minutit enne sihtkohta jõudmist, just siis, kui keerate kurvi ja vau, meri ilmub. Ja hüppad pähe.
Need lehed peavad kestma kogu suve; Oleme need teinud teiega kaasas algusest lõpuni. Inspiratsiooniks ka oma plaanidele, nendele, mis hetkel ei pruugi sind liiale viia -olgem rahulikult-, aga jah lähedalasuvatesse paradiisidesse ja isegi tavalisse kohta, “naasmise” kadents kui nostalgilise õnne sünonüüm.
“Saada mulle postkaart” on midagi väga väikest avangardi, mida me ütlesime, kui keegi läks puhkusele. Nüüd annavad inimesed oma liivale maandumisest teada Instagrami fotot laadides, aga kes soovib meeldimisi, kui saab postkasti avada ja sealt oma templi ja muuga meene leida. Saatke postkaarte, proovige. Jagage saladusi, mida me teile siin räägime, Läänemerest Egeuse mereni, Kantaabriast Türreenini, metsikust Atlandi ookeanist Vahemere feténini. ** Selle uue elu esimene suvi algab veendumusega, et nüüd on õnnelik lõpp. **