Saharas oli ta õnnelik.
Gran Canarial Playa del Hombre'is on väike tahvel, millel on kirjas "Sanmao nurk". Siin võib sageli näha elevil Hiina turiste pildistamas. Kaasmaalased võtsid aega, et teada saada ja mõista selle alandliku tahvli tähendust. Sama palju kui La Palma kalmistu haldajale maksis teadmine, miks need külastajad planeedi idapoolsest otsast saabusid, et teatud José María, pika habemega mehe või Hexi haud, tema hiina nimes.
“See ootamatu huvi üllatas kõiki. Praegu on "Sanmao marsruut" juba ehitatud Gran Canariale ja La Palmale. Nad käivad tema jälgedes ka Madridis,” selgitavad nad. Marta Arribas ja Ana Perez de la Fuente, dokumentaalfilmi režissöörid Sanmao: kõrbe pruut, selle naise portree Sanmao, kirjanduslik ja feministlik ikoon Hiinas ja Taiwanis, Hispaanias praktiliselt tundmatu, tõlgitud alles vähem kui 10 aastat tagasi.
Kõrbekuninganna, Kanaari saarte pruut.
Ka Arribas ja Pérez de la Fuente ei teadnud Sanmaost midagi, kuni sõber Lorena Mena Quero, José María õetütar, küsis neilt ühel pärastlõunal: "Kas ma räägin teile loo oma onust ja tema naisest, Hiina kirjanikust Sanmaost?"
Ja siis hakkas ta lahti harutama ilus lugu armastusest, seiklustest ja tragöödiast, mis ulatub 1940ndatest 1990ndateni. Tõestisündinud lugu, mis köitis meid: rändava vaimuga rafineeritud noore hiinlanna ning ausa ja tugeva keskklassi hispaania noormehe, elukutselise sukelduja lugu, kes pakub talle kõrbes elamise seiklust,” räägivad nad. Ta näitas neile ilusat fotot neist kahest: “Naeratav noorpaar, kes on riietatud kaftanitesse keset kõrbe” mis paelus neid ja nad otsustasid sellest teha oma järgmise filmi, millest "keegi polnud rääkinud ja mis oli tegemist väärt". "Sest lisaks ilusale armastusloole elamisele, Sanmao oli ka reisikroonika teerajaja, kes rändas ümber maailma, Euroopast Ladina-Ameerika, Aasia või Indiani oma värske välimuse ning originaalse ja vahetu stiiliga”, selgitavad nad.
Režissöörid avastasid Sanmao teose täpselt kirjaniku esimese ja peaaegu ainsa hispaania keelde tõlgitud teose kaudu: Sahara päevikud, “José María Queroga kõrbes igapäevaelu kroonika, mis sai Taiwanis kohe edukaks. Nendes mängis ta suure huumoriga ida-lääne kultuurilist kokkupõrget ning räägiti elust kõrbes ja oma Sahara naaberriikidest,” jätkavad nad. Siis jõudsid nad juurde Kanaari ajalehed, lugusid nende elust saarestikus, kuhu paar pärast Sahara rohelist marssi kolis ja kus nad elasid kuni aastani. Surmaga lõppenud õnnetuses suri José María sukeldudes, tema kirg ja töö. Seejärel naasis Sanmao Taipeisse ja jätkas üksi ümber maailma reisimist.
José või Hexiga, nagu Sanmao ta ristis.
«Rändamine on osa minu elust, mulle meeldib lahkuda. Ma ei tunne, et ma kuulun kuhugi, ma olen osa kõigist kohtadest, kuid ma ei tunne end ühegi osana. Mida rohkem reisin, seda üksikumana ma end tunnen." Sanmao kirjutas ja Lucía Jiménez loeb häälkõnes dokumentaalfilmis, mis on suutnud jutustada tema elust kirjaniku perekonna (tema vendade), Quero perekonna ja ühiste sõprade tunnistuste põhjal Hispaanias elamise ajast, kes tundsid teda, kui ta esimest korda siia tuli. Madridi tööle pealinna esimesse Hiina restorani või et tema naabrid olid tema kõige õnnelikumal ajal, kõrbes, elades El Aaiúnis, numbrita majas, kus ta hakkas valmistama Hiina lauale tüüpilisi retsepte koos koostisosadega, mis tema noorem õde Esther saatis ta Hispaaniast.
"Sanmaol oli vaja reisida, ta pidas end nomaadiks," ütles ta, "mulle meeldib lahkuda," selgitavad režissöörid. «See vaba vaim tegi temast ka naiseikooni. Sanmao tegi seda, mida Hiina naised ei suutnud, ajal, mil reisimine polnud isegi lubatud. Pealegi tundus nägusa habemega hispaanlasega abiellumine unistuse täitumisena. Sellest sai** aken eksootilisse ja kaugesse maailma**, mis pani unistama mitu põlvkonda.
Sanmao lood pole läbinisti autobiograafilised, need on omamoodi autofiktsioon, mis ringles mõnda aega salaja Taiwanis ja Hiinas, kuni saavutas vaba populaarsuse, mis tõusis 1980. aastatel koos autori tagasitulekuga plahvatuslikult. Ta kirjeldas Hispaaniat sellise eksootilisusega, rääkis oma armastusest sellise emotsiooniga, et nad hakkasid arvama, et José María pole tõeline. The vandenõud ja teooriad Sanmao kuju ümber neid on olnud nii palju, et teda kiusati taga kuni traagilise surmani (enesetapp või vähk, räägiti isegi mõrvast).
Oma esimesel visiidil kõrbesse.
Meeletu kuulsus ja depressiivne iseloom teda ei aidanud. Reisimine oli ainus pääsetee iseenda ja maailma eest. "Ainult kaugele ja vabalt reisides tundis ta, et on elus," kirjutas ta. Ja seda lugedes tundsid paljud naised tema kodumaal seda melanhoolset vabadust. Kui tore on lõpuks ka siin temast rohkem teada saada ja tema eluarmastust jagada. "Sanmao oli alistamatu ja tundlik naine, täis valgust, aga ka varje, väga keeruline,” ütlevad Marta ja Ana. „Ja salapära haloga. Meile oli see ka põnev see sild ida ja lääne vahel, mille ta koos José Maríaga ehitas, tema teadmata romantilise armastuse sümboliks teisel pool maailma.
Tema kuju, kirjanduse ja pärandi avastamine paljastab ka naine, kes oli „võimeline muutma naiste põlvkonna mentaliteeti ja toita soovi maailmale avaneda ja reisida”.
Rahutu vaim, alistamatu hing.